Kuupäev: 10.02.2010

Kanal: Universitas Tartuensis
Autor: Eve Tisler

Järgmisel aastal 60. sünnipäeva tähistav TÜ Eesti Geenivaramu juht professor Andres Metspalu peab ennast õnnelikuks inimeseks, sest on saanud osaleda geeniteaduse tohutus arengus. «Ka kõige hullemates unenägudes ei näinud ma seda, et meie teadus hakkab nii hästi elama nagu Eestis praegu,» rõõmustab ta. Ka kõige hullemate unenägudes ei kujutanud 300 õpilasega Rakke keskkooli õpilane Andres ennast ette geeniteadlasena. 1967. aastal ilmus uus üldbioloogia õpik, kus esimest korda räägiti DNA-st, geenidest ja ribosoomidest. Noort Metspalu hakkas uus asi kohe huvitama, kuid kahjuks tunnis õpiku neid peatükke süvitsi ei uuritud, sest tema tolleaegsel bioloogiaõpetajal oli Jäneda kodumajanduskooli haridus. Sellest aga tulevane geeniteadlane ei heitunud, vaid hakkas oma käel raamatuid lugema, peas küpsemas plaan minna ülikooli geeniteadust õppima.

Tartu ülikooli teatmikust leidis Metspalu geenidega kõige lähemalt seotud ala biokeemia, mida õpetati nii arsti- kui ka loodusteaduskonnas. Ta valis arstiteaduskonna, sest seal kestis õpe üks aasta kauem. «Parem on õppida seal, sest siis saad tõenäoliselt targemaks,» võtab Metspalu kokku oma otsuse teaduskonna valikul. Arstitudengina hakkas Metspalu lummama ka arsti elukutse ning ta oli valmis juba molekulaarbioloogia unustama.

Neljandal semestril algasid biokeemia praktikumid Artur Linnu juhendamisel. Lind pani tähele, et üks tudeng küsib liiga palju küsimusi. See tudeng oli loomulikult Metspalu, kes kirjeldab oma lõplikku otsust molekulaarbioloogia kasuks nii: «Ar tur Lind kutsus mind õhtul laborisse, et tule vaata, mis meil siin toimub. Andis mind üle aspirant Richard Villemsile, kes viis mind keemiahoone neljandal korrusel koridori taha nurka ja rääkis seal minuga tund aega. Sellest jätkus ja siis ma jäingi sinna laborisse – kogu eluks!»

Teadus kui töö ja hobi
Metspalu kiidab entusiastlikke teadlasi, kellega koos töötas ta keemiahoone ruumis nr 414. Töö käis nii, et tuli ei kustunud kunagi. «Ma vahel sõidan nüüd meie majast pühapäeva õhtul mööda ja vaatan, et ainult mõni üksik aken on valge. Tol ajal ei olnud muuga tegeleda. Teadus oli töö ja hobi.»

Nostalgiast hoolimata ei taha Metspalu neid aegu tagasi. Palju tööd tehtigi sellepärast, et näiteks katseks valmistumine võttis aega kolm kuud. «Ise tuli eralda ensüüm, puhastada kemikaale, kristalliseerida sool, puhuda klaasipuhuja juures spetsiaalseid nõusid,» loetleb Metspalu. Kõik need asjad, mida täna saab kiiresti tellida, tuli ise valmistada.
1979. aasta l kaitses Metspalu kandidaadikraadi ning seejärel oli võimalus minna välismaale praktikale. Tol ajal olid välisreisid väga harvad, kuid Eesti sai igal aastal saata umbes kümme värsket kandidaadikraadi omandanut kümneks kuuks välisriiki staþeerima.

Metspalu tegi avalduse Ameerikasse minekuks, kuid kaks aastat järjest lükati tema avaldus tagasi. Lõpuks kutsus teadusprotektor Metspalu enda juurde, seda mäletab ta, nagu oleks see toimunud täna hommikul. Teadusprorektor ütles: «Metspalu, mis teil on meie vastu? Kas tahate ülikoolis töötada või ei taha? Mõelge selle peale.»
«Ma tulin suure kella alla peahoones ja silme ees terendas katlakütja amet,» meenutab praegune professor.

Oli selge, et Ameerikasse mineku nimel tuli parteisse astuda, sest selleta ei saanud teadlaskarjääri jätkata. Parteisse astumise järel sobis ka Metspalu avaldus komisjonile ning 1981. aastal sai ta loa sõita kümneks kuuks USA-sse, et töötada Columbia ja Yaleÿi ülikoolis teadurina. «Ma arva n, et need aastad andsid mulle motivatsiooni töötada tänase päevani. Ameerikas ma alles nägin, mida tähendab maailmatasemel teadus.»

Eesti patrioot
Metspalu saatis koju kolleegidele suurte kollaste ümbrikute kaupa koopiaid värsketest teaduslikest artiklitest ning ka teadustööks vajalikke asju. Tänu sellele, et igal aastal käis mõni teadlane välismaal, saadi kodumaal värsket teaduslikku informatsiooni. Tartu ülikooli raamatukogus oli tollal üks erialane ajakiri, mõnel aastal kaks. Ilmusid vaid venekeelsed refereerivad artiklid, mille najal ei saa teha originaalset teadust.

«Ma sain pahandada ka, et ma liiga palju saadan, aga ma teadsin, et siin on mitukümmend inimest, kes ei saa oma tööd teha, kuna puudub üks leht nitrotselluloos filtrit.» Metspalu usub, et aastakümnetetagune teadusvahetuse alustamine on kindlasti üks oluline komponent, miks Eestis molekulaargeneetika on nii jõudsalt arenenud.

Metspalule kui andekale teadlasele tehti ettepanek Ameeri kasse jäädagi. Lubati isegi perekond Punase Risti kaudu Eestist salaja kohale toimetada. Metspalu lükkas selle pakkumise tagasi, kuigi 1980. aastate alguses ei julgetud vabast Eestist veel unistada. «Minu vastus oli, et kui kõik tulevad Eestist ära, siis kes sinna jääb. Ma olen ikka Eesti patrioot,» ütleb Metspalu.

Kui Metspalu Ameerikast tagasi tuli, võttis Artur Lind ta käekõrvale ning viis plaanikomiteesse. Sealt saadi sada tuhat valuutarubla, et Ameerikas kogutud teadmisi Tartu ülikooli molekulaarbioloogia laboris rakendada. Metspalu pidi ise kokku ostma vajalikke seadmeid ja aineid, mis tähendas lõputult kontoriuste kulutamist ning Moskvas õigete ametnikke otsimist.

Siiski on Metspalu tänulik Artur Linnule, et ta kasvatas oma hoolealustest varakult iseseisvad teadlased. «Me pidime suhteliselt noorelt ise otsustama ja vastutama. Sellepärast ongi minu põlvkonna esindajad täna instituutide direktorid.»

Sada tuhat valuutarubla oli nii suur hulk raha, et selle eest osteti Tartusse samasugused uue põlvkonna seadmed, mis olid Metspalul ka Ameerikas kasutada. Lõpuks sai hakata tegema moodsat geeniteadust.

Teadus praktikasse
Metspalu on püüdnud teadlasena teha tööd nii, et teadussaavutused jõuaksid praktikasse. «Mind ei huvita teaduse tegemine, kus uurime eluaeg i täppi või lihvime muna. Ma tahan näha, et sellest, mis ma teen, oleks kasu.» SA TÜ Kliinikumis töötades viis Metspalu laboris avastatud mutatsiooni kohe diagnostikalaborisse, kus seda sai kasutama hakata. Samuti asutas ta kolleegidega firma Asper Biotech, mille kaudu sai kasutusele võtta värskelt patenteeritud instrumendid.

Metspalu soovitab neil, kes Eesti elu üle kaebavad ja virisevad, maailmas ringi käia. Siis nad saavad aru, et tegelikult on Eestis praegu väga hea elada. «Ainuke mure on see, et päikest näeb harva, kõik muu on perfektne.»

Välismaal peaks küll käima, aga tuleks tagasi tulla. Metspalu usub, et parimad kohalikud ülikoolid ei ole sugugi halvemad kui välismaised. Seepärast soovitab ta noortel pärast gümnaasiumi mitte ära minna, vaid kindlasti Eestis ülikoolis käia. Noored, kes varakult Eestist lahkuvad, lõikavad Metspalu arvates oma tagasitulekutee ära. «Kui inimene läheb kohe pärast gümnaasiumi lõpetamist ära, siis ta ei taha ega saagi tagasi tulla. Tal pole siin ühtegi ülikoolisõpra, keegi ei tunne teda. Kui Eestis võrgustik puudub, on väga raske töötada.»

Välismaal käimine on Metspalu arvates teadlaskarjääri jooksul hädavajalik, sest teadlaste omavaheline võrgustik on teadustöös tähtis. «Kui sa oled noore teadlasena töötanud praeguste professorite ja instituudi juhatajatega ühe laua taga, siis on väga lihtne koostööd teha.» Kodumaal üksinda oma kabinetis istumine on ohtlik, sest siis lõikab teadlane oma arenguvõimalused ära.

Noortele teadlastele soovitab Metspalu minna välismaale eelkõige järeldoktorit tegema. Võõrsil veedetud aeg annab võimaluse saada iseseisvaks ja sõltumatuk s oma juhendajast. Teadlasel tekib oma teema ja eluplaan ning suureneb enesekindlus ja motivatsioon.

Edukaks teadlaseks saamise valem on Metspalu arvates väga lihtne. Selleks, et kaugele jõuda, tuleb palju tööd teha. «Kaheksast viieni töötamisest ei piisa, vahel on vaja töötada ka 14 ja 16 tundi ööpäevas.»

«Teadus on nagu tippsport,» ütleb Metspalu. Teadlased võistlevad teadlastega, kes istuvad kabinetis üle koridori ning ka nendega kes on Euroopas ja Ameerikas. Nagu tippspordis, on ka teaduses võitja väljaselgitamine pingeline, tihti on ainult nädalate küsimus, kes saab artikli varem valmis. «Kui spordis on hõbe ja pronksmedal, siis teaduses on ainult esimene koht,» selgitab Metspalu teaduses valitsevaid karme reegleid.

Metspalu huvitavad teaduses ainult Euroopa ja maailma meistrivõistlused. «Kui ma ei suuda enam Euroopa tasemel teadust teha ehk uurimisgranti saada, siis ma enam teadust ei tee.»