Teadus on äraspidine asi. Programmiliselt "teadmistepõhisele ja innovatiivsele" Eesti ühiskonnale justkui väga tähtis; samas paneb igasugune jutt teadlastest või nende tööst hariliku meediatarbija ikkagi ebalema. Miks see niimoodi on? Inspireerituna hiljuti Tartus toimunud teaduskommunikatsiooni konverentsist arutasid Areeni tarvis asja sotsiaalse kommunikatsiooni professor Marju Lauristin, Geenivaramu direktor professor Andres Metspalu ning Tartu teaduskeskuse AHHAA juhataja Tiiu Sild.
Kuidas jutuajamine kulges? Allakirjutanu jäi modereerimisega lootusetult hätta, Metspalu unustas külalistele kohvi pakkuda ja Lauristinil tuli Tallinna-bussile jõudmiseks Riia mäele takso kohale helistada. Ja põhiliselt räägiti spordist.

"Teadust tuleks kajastada spordiajakirjanduse võtetega!"
Tiiu Sild

Lauristin: Me võime igal õhtul vaadata, kuidas televiisoris räägitakse sportlastega. Kuidas ta tõesti tahtis saada seitsmendat kohta, aga jäi seitsmeteistkümnendaks. Kuidas ta pingutas ja treenis, mismoodi ta ennast tunneb. Teaduses tehakse samamoodi Eesti jaoks olulisi asju - aga arutagem siis ka seda samasuguse kirglikkusega! Et miks meie teadlased ei ole sel ja teisel alal tugevad või ülikool maailma 500 esimese hulgas.
Metspalu: Nojah, sporti osatakse kommunikeerida nii, et ta puudutab inimesi. Sportlased on pööratud rahva poole - aga teadlasi nähakse meil lihtsalt mingite igavate ja marginaalsete veninud kampsunites tüüpidena.
(Professor läheb hoogu.) Teadus jääb Eestis inimesele kaugeks. Ta võtab pastaka kätte ja mõtleb, et see on nagu jumalast antud! Ta ei saa aru, et siin on mitu meest doktoritöö kaitsnud - et kuidas näiteks seda plastikut teha või...
Sild: Tõesti, spordil on oma eellugu, kulminatsioon ja järellugu. Teaduses toimub selline vaikne kulgemine, mida tavainimeseni tuua ongi neetult raske. Tuleb üllatada. Näiteks CERNi noored teadlased tegid elektronkiirendi tööpõhimõtte tutvustamiseks sisult täiesti korrektse räpi! Et mis mehhanismid ja osad seal kõik on ja...

"Meil pole tõlget. Pole liidest teadlaste ja ühiskonna vahel."
Marju Lauristin