Allikas: Marju Uusen, Postimees
Geenivaramusse verd annetades saab paari tunniga edendada Eesti teadust, geenikogujad lubavad, et varamusse antud proovist tõuseb tulevikus käegakatsutavat tulu.
Läbimurdest arstiteaduses ja individuaalsetest ravimitest on seoses geenivaramuga juba palju räägitud. Praktiline eestlane ootab tegelikke tulemusi, neid aga pole veel kuskil.
Eesti Geenivaramu projektijuht, arst Helene Alavere räägib, et viis aastat tagasi ei osanud keegi arvata ka seda, et me saame parkimise eest maksta mobiiliga. «Kuid teadus areneb teinekord hoopis kiiremini, kui me arvata oskame,» lisab ta.
Lisaks geeniandmetele säilitatakse infopangas doonori valgeid vererakke. Aastate pärast võib teadus olla nii kaugel, et neid rakke saab patsiendi enda huvides ära kasutada.
Siiski pole mõtet homme või paari nädala pärast geenivaramust tulemusi oodata. Alavere sõnul hakatakse uurimisega tegelema siis, kui käes on 100 000 proovi, aga sellega läheb veel vähemalt kolm aastat.
«Oleme kogenud, et paljud ei tahagi teada, kui neil on näiteks kõrgendatud vähirisk,» räägib Alavere. Sellepärast seisab geenivaramuga liitumise nõustamislehel punkt, mis ütleb, et inimesel on õigus enda tervist puudutavat infot mitte teada. See tähendab, et geenivaramu ei lähe ise kellelegi ütlema, milliseid riskigeene tema DNAst leiti. Seda saab inimene teada siis, kui tuleb geenivaramusse enda kohta infot küsima. Teavet doonori geenimustri kohta ei anta ei politseile, naisele ega tööandjale.
Kuulub ülikoolile
Tihti avastavad inimesed põhjalikku ankeeti täites huvitavaid asju oma suguvõsast ja saavad korralikuma ülevaate enda söömis- ja uneharjumustest.
Tähtis on ka see, et geenivaramu andmebaas kuulub Tartu Ülikoolile ja seda rahastab riik, seega ei pea pelgama, et välismaa ärimehed geeniinfoga hangeldades rikastuda püüaksid. Eesti teadlased saavad andmebaasi kasutada tasuta, teised uurijad peavad info eest maksma kokkuleppelist tasu.
Alavere sõnul oleks kõige parem, kui 100 000 geenidoonorit moodustaksid lõpuks mudeli Eesti ühiskonnast – täpselt ühtmoodi kõlbab noorte ja vanade, paksude ja peenikeste, meeste ja naiste DNA.
Mida vanem, seda põnevam
Sageli kardavad just vanemad inimesed, et nende geenid ei kõlba enam kuskile – et nad on selleks liiga vanad ja haiged. «Tegelikult on asi just vastupidi,» väidab Alavere, «noorte inimeste puhul polegi ju midagi uurida.»
«Kõik kirjutavad ankeeti muudkui, et põetud on kaariest ja aknet,» mainivad andmekogujad. Et aga hambaaukude ja teismeea vinnide käes on vaevelnud enamik inimesi, pole see üldse nii huvitav info.
Vanematel inimestel on juba välja löönud palju haruldasemaid haigusi, sealhulgas selliseid, mis just geenidest sõltuda võivad. Nii saavad teadlased eakate antud proovide najal kaks ja kaks kokku viia ning avastada riski suurendavaid geenimustreid.
Muidugi peavad vanemad inimesed arvestama, et geeniuuringud jõuavad reaalsete tulemusteni alles aastaid hiljem. Nii teevad eakad topeltteene oma lastele ja lastelastele.
------------------------------------------
Doonor peab aega varuma
Geenivaramust saab kaasa kausta, mis oma leheküljetäite tabelite, lünkade ja küsimustega meenutab geograafia töövihikut kooliajast. Lünkadesse tuleb kirja panna info enda ja lähisugulaste tervise kohta.
Kodus küsimustele vastates peab haarama telefoni järele – ei mäleta vanaemade neiupõlvenime ega teagi nende põetud haigusi. Emaga kahe peale saame tabelid täidetud. Edasi vastan hulgale küsimustele igapäevase söögi, joogi ja une kohta.
Kokku kulub kodus umbes tunnike, andmekogumiskabinetis paar tundi. Enne nõela veeni torkamist tuleb käia veel kaalu peal ja mõõta pikkust, needki andmed lähevad ankeeti kirja. Siis hakkab pihta kõige hirmsam osa – verevõtmine. Õnneks on mul head veenid, mis paistavad välja. Sutsti! Nõel saab üsna valutult veresoonde ja viis üheksamilliliitrist ampulli, arstide keeles katsutit, voolavad ilma erilise pingutusega punast vedelikku täis.
See teeb kokku 45 milliliitrit ehk umbes kümme korda vähem, kui annetab korraga veredoonor. Nii olengi andnud oma väikese panuse Eesti teaduse edendamisse!