Kuupäev: 25.06.2009
Kanal: Naisteleht (Nipiraamat)
Autor: Kai Väärtnõu

Geenivaramust on ajalehtedes-televisioonis juttu olnud küll, kuid lihtinimese silmale tunduvad selle pidajad ikka natuke hullude professorite moodi - anna jah neile ära tükike oma geene ja nemad äkki teevad seepeale sinu näoga lamba valmis?! Nipiraamat uuris asja.

Olgu, isegi kui te lihtsameelselt ei usu, et geenide loovutamine tea­duse hüvanguks teie näoga lamba-tõu loomisega päädib, siis mida te ikkagi geenivaramust teate? Et tänu sellele võivad teie lapse­lapsed tulevikus palju tervemad olla? Et äkki leitakse uusi põhjusi naiste viljatusele? Ja äkki tõesti avastavad teadlased nn pikaeali­suse geeni? Muidugi ei ole te sel­lele mõelnud, nagu polnud meie­gi. Aga nii see ometi on.

Praegu on Eesti geenivaramusse oma geene annetanud pi­sut rohkem kui 35 000 inimest. Seda on veidi vähe, tunnistab geenivaramu andmekogumise projektijuht Aime Keis, eriti kui arvestada, et projekti alustati am­bitsioonika eesmärgiga koguda vähemalt 100 000 geeniproovi.

Siiski, aega oma geene anne­tada on veel 2010. aasta lõpuni ja nüüd prognoosivad geenivara­mu juhid, et kui kõik läheb hästi ning kärpekirves neid rohkem ei taba, saab kokku 50 000 proovi. See oleks juba soliidne tulemus! «Ja mida rohkem meil andmeid on, seda parem, sest seda rohkem uuringuid saab tulevikus läbi viia,» ütleb Keis.

Miks siiski oma geene annetada?

Esimene põhjus on mõistagi ene­sekeskne. Kes oma geenid vara­mule annetab, saab aastate möö­dudes vastutasuks nn geenikaardi, kus on kirjas tema geneetiline kood. Ärge nüüd arvake, et see on midagi nii lihtlabast nagu hai­gekassakaart. «See on mahukas geneetilist infot sisaldav tabel,» selgitab Keis. Umbes selline nagu kõigile tuttavad Exceli-tabelid. «Tulevikus peaks asi käima nii, et perearst võtab selle kaardi ja os­kab selle põhjal hinnata patsiendi geneetilisi haigusriske. Näiteks, et ühel patsiendil on geneetiliselt suurem risk rinnavähi tekkeks -teda peaks tihedasti kontrollima. Ja teisel on oht diabeedile - tema igapäevamenüü tuleb üle vaada­ta ja korrigeerida.»

Kas pole tore teada, et isegi kui te olete oma järglastele päranda­nud veenilaiendid, saab arst sel­lele ohule võrdlemisi ruttu jaole!

«Muidugi ei pruugi kõik ini­mesed tahta teada, millistesse tõbedesse ta tulevikus haigestu­da võib,» nendib Keis, lisades, et sellest võib tekkida ka nn polkov­niku lese sündroomi - sulle võib hakata tunduma, et põed kõiki haigusi!

Keisi jutu järgi tuleb endale teadvustada, et geneetiline kood sisaldab avalduda võivat, kuid mitte tingimata avalduvat infot. «Aga kui inimesed teavad, et neid võib tabada vähk või diabeet, ehk panevad nad siis oma tervise eest hoolitsemisele rohkem rõhku.»

Appi uurijatele

Teine põhjus geene annetada on altruistlik. Nimelt on geenivaramut haldaval Tartu Ülikoolil ja selle partneritel võimalus sõna otseses mõttes maailma paran­dada, andes kasutada teavet ja andmeid teadusuuringuteks.

Keis tõdeb, et juba praegusekski kogutud geenivaramu and­metega käib vilgas töö. Näiteks kasutatakse neid naiste viljatuse põhjuste väljaselgitamiseks ning koos Saksa teadlastega uuritakse inimeste ööpäevase rütmi genee­tilisi aluseid. Olete ju isegi mõel­nud, miks ühed on öö- ja teised päevainimesed. Nüüd võite saa­da vastuse.

«Ja koos hollandlastega on algamas nn pikaealisuse geeni otsingud. Selles tahetakse täpsemalt teada, miks ühed inimesed elavad 95aastaseks, samas teised vaevalt 65seks,» toob Keis välja järgmise huvitava projekti.

Eesti teadlaste juhtimisel on saavutatud juba ka esimesed töö­võidud - alles hiljuti ilmus geneetikute juhtivas ajakirjas Plos-ONE nende ja koostööpartnerite koostatud Euroopa geneetiline kaart.

Keisi sõnul ei oska me hoomatagi, millisteks uuringuteks meie annetatud geene tulevikus vaja võib minna - me ei tea praegugi inimkehast kaugeltki kõike ja nii nagu areneb meditsiin, arenevad ka haigused ning tänu geenivara­mu andmepangale saab teha veel väga palju uuringuid.

Kas me oleksime aastate eest teadnud, et rinna- ja jämesoolevähk on tõesti päritavad, või kujutanud ette, et emakakaelavähi vastu on võimalik lasta end vaktsineerida?! Selliseid näiteid teadlaste heast tööst on palju ning geene uurides jõutakse tu­lemusteni kindlasti kiiremini.

Kuidas geene loovutatakse?

Esimene etapp: anna allkiri ja täida põhjalik küsitlusleht

Pärast seda, kui oleme andnud allkirja lepingule, et oleme oma õigustest ja kohustustest teadlikud, saame geenivara­mu töötajalt Sirje Villemannilt küsitluslehed. Kõik haaravad taskust telefoni - et küsida emade, isade ja vanavanemate kohta andmeid ning nende läbipõetud haigusi. Täpsustu­seks: isegi kui sa oma vanaema kõiki haigusi, sünni- ja surmakuupäevi ei tea, pole hullu - kirja võib panna ka «ei tea». Isiklikke harjumusi puudutavad küsimused nõuavad ausust.

Teine etapp: ümbermõõt ja pikkus

Mõõtmised tehakse kabinetis andmekoguja professionaalsel kaasabil. Kõigepealt võetakse ümbermõõdud, nagu näitavad Kaire ja Tiina Kivisaar, ning siis mõõdetakse pikkus.

Kolmas etapp: kaalumine

Signe: ««Naerata!» tellis fotograaf, kui ma kaalule astu­sin. Püüdsin talle delikaatselt selgitada, et ükski naine ei naerata, kui teda kaalutakse! Enamikule tundub siis, et a) kaal valetab ja b) vähemalt paar kilo on selgelt üleliia!»

Neljas etapp: verevõtmine

Signe: «Nõelatorge El ole valus, lihtsalt psühholoogiliselt ebamugav moment. Ka ei võetud verd nii palju, et pea oleks hakanud ringi käima või muud sarnast.»

Viies etapp: küsimused ja nägemist!

Lõpetuseks palub geenivaramu töötaja sinult kon­taktandmed ning siis saad tänutäheks diplomi!

Topeltturvatud: keegi ei saa sinu j geeniandmeid teada!

Sinu geeni- ja terviseandmeid säilitatakse geenivaramus kahekordselt kodeerituna, seega andmebaasis on anonüümsed andmed. Neid ei saa seostada sinu isikuga ilma sinu nõusolekuta. Teadusuuringutes kasutatakse geenidoonorite anonüümseid andmeid. Geenivaramu säilitab isikuandmeid kodeerituna eeskätt selleks, et iga doonor saaks soovi korral kasutada seaduslikku õigust teada oma geeniandmeid.

Kes on tõupuhas eestlane?

Me kõik oleme kuulnud juttu, nagu poleks põliseestlasi meie seas enam üldse, sest Maarjamaalt on aegade jook­sul üle käinud nii palju vallutajaid - oma geene on siia jätnud sakslased, venelased, rootslased, poolakad ja ju­mal vaid teab mis rahvused veel. Aime Keis aga ütleb, et maailma juhtivate teadlaste tehtud uuringutest on selgu­nud, et nn eesti geen on üks tugev geen. «Meis on kõige rohkem balti rahvaste, poolakate ja loodevenemaalastega sarnaseid geene, samas sakslaste ja kas või soomlastega, kellega meid ikka seostatakse, on see seos väiksem.»

Geenid läinud: Naistelehe Nipiraamatuga käis koos gee­ne loovutamas ka telemees Olaf Suuder. «Inimkonnale toob see projekt suurt kasu ja ma soovitan kõigil oma pa­nuse anda,» sõnab ta. «Olen ka doonor ja korduvalt verd käinud loovutamas, samuti pooldan teisi analoogseid projekte alati kahe käega.»