, Tartu Postimees

Kui Sprite’i pudelisse valada vedelat lämmastikku, võib peagi oodata suurt pauku ja ehmatust. Tavaline õhupall muutub aga vedelas lämmastikus rabedaks nagu klaas.

Geenivaramu vedela lämmastikuga täidetud hõbedaselt läikivad biohoidlad seisavad hästiturvatud ruumis aga kindla jalaga maa peal. Kindla sammuga askeldab nende vahel ja hoolitseb biomaterjali säilimise eest Tartu Ülikooli Eesti Geenivaramu hoidla krüotehnoloog Atso-Heinar Jõks, kes tänavu detsembris saab 72-aastaseks.Lämmastiku veeldumistemperatuur on miinus 196 kraadi, kuid sellest hoolimata näitab Jõks palve peale, mis peitub biohoidla sees. Sealseid materjale näeb küll vaid viivuks. Esiteks on sealne sisu üsna salajane, teiseks on see ohtlik hoidjale endale.

Ligi 50 aastat kogemust

Meie talveilmadest mitmeid kordi külmemaid proove hoiab Jõks käes küll spetsiaalsete kinnastega, kuid tõdeb, et siiski võib juhtuda, et külm võtab peo ära. Sarnase tööga on ta kokku puutunud 1962. aastast; alguses hoiti vajalikke biomaterjale miinus 78° Celsiuseni jahutatud piirituse keskkonnas, siis süsihappegaasist toodetud jäises lumes, nüüd vedelas lämmastikus.

Viimane neist on Jõksi sõnul tänuväärne seetõttu, et kuigi selle tootmine ei ole odav, on õhu koostisest peaaegu kolmveerand lämmastik. Kuigi veeldunud lämmastik kuulub ohtlike ainete kategooriasse, ei ole see tema kinnitusel kuigi ohtlik: näiteks hapnik võib plahvatada, lämmastikuga seda ohtu ei ole.

Lämmastik võib aga, nagu nimigi ütleb, lämmatada ning suurest külmast sooja sattudes ja aurama hakates pritsmeid pilduda. Inimesele avaldab see sama mõju kui tulepõletus.

Jõks tõdeb, et ilmselt on teda Vana Looja hoidnud, sest temaga midagi hullu juhtunud ei ole. «Aga vahel tuleb mõni pritse endale ka. See tuletab meelde, et tuleb ettevaatlik olla,» lisab ta.

Külmast tööst hoolimata meeldivad Jõksile aga nii soojad kui jahedad aastaajad. Ta tunnistab, et talle üldse kontrastid meeldivad. Lisaks on teda elus huvitanud kõik, mis on uus, väljakutsuv ja arendav.

Teaduse kiire areng

Jõks rõhutab, et materjal, mis tema juurde kogu Eestist kokku tuleb, on hindamatu väärtusega ja mida rohkem geenidoonoreid meil on, seda rohkem on teadlastel materjali inimkonna põhihaiguste ravi edasiarendamiseks ning uute ravimite väljatöötamiseks. «Mina omal ajal keskkoolis õppides teadsin, et on üks galaktika, aga praegu on neid ei teagi kui palju,» toob ta näite teaduse kiirest arengust.

Jõks ise kaotas raske haiguse tagajärjel 1986. aastal oma abikaasa, kuigi tema päästmiseks tehti tolle aja tingimustes kõik. Kümme aastat hiljem läks sama rada mööda tema vanem tütar. Neile kahele lähedasele inimesele mõeldes üritab ka geenivaramu biomaterjalide eest hoolitsev mees oma töö ja kogemustega teadusele kaasa aidata.

Pärast tööd meeldib mehele kodus midagi nokitseda, kas siis puuhalu, mõne tehnikaseadme või kas või katki läinud kella kallal. Omal ajal mängis ta ka klarnetit ja saksofoni, üksi kolme lapse kasvatamise kõrvalt jäi aga pillimäng katki. «Aga ka kuulata on hea, kuidas teised teevad,» tähendab ta.

Ammendamatuks peab Jõks loodust, kus võiks lõputult olla. Eriti meeldib vesi. Tartust pärit mees on käinud kalastamas Emajõe ääres, aga ka sõpradega koos ostetud mootorpaadiga kümme aastat Peipsi peal.

Lisaks vajab hoolitsust Otepää-tagune maamaja. Jõks ütleb, et praegu on see kujunenud läbijooksukohaks, kus ainult nädalavahetustel saab käia: «Teed korda ja siis hakkad ära tulema, jõuad üle õla vaadata ja mõelda, et küll oleks tore olla. Siis, kui kahe nädala pärast lähed, on linnud puu otsas pahased, et miks sa nende elu segad seal.»

Pikka aega üksi lapsi kasvatanud mees tunnistab, et tahtnuks parem isa olla. «Ma ei jõudnud lihtsalt. Kui üks inimene perekonnast puudu on, siis tema soojust ja hellust ei saa teine inimene anda,» räägib üksikisa: praktilised probleemid võtsid oma aja ja sisulist tööd lastega oleks tahtnud rohkem teha.

Vanaisa olla on aga lihtsam ja saab laste arengut rohkem kõrvalt vaadata. Lapsevanema suurim viga võib aga tema hinnangul olla see, kui lapse eest tehakse kõik ära ja laps ei saa oma kogemustest õppida. Seetõttu arvabki Jõks, et poistele tuleks haamer võimalikult vara kätte anda. Siis on juba hilja, kui lapsel endal pere tuleb ja vajalikke oskusi napib.

Meditsiin ja tehnika

Ise haaras ta haamri kätte juba poisikesena. Kodus tööriistu jagus, sest arstist isa armastas puutöö kallal nokitseda. Tollal mingist elukutsest mees enda kinnitusel suurt ei unistanud, sõjatingimustes tuli rohkem mõelda ellujäämise peale. Kui, siis liikusid mõtted sinna suunda, kus ta praegu ongi – töö võiks olla seotud meditsiini ja tehnikaga.

«Elu on üldse üks suur õnn, kokkusattumuste laegas, mis ei koosne ainult headest pärlitest. Seal on ka musti, mis tuleb kõrvale lükata,» räägib mees oma elukogemusest.

Tööl käimise plaanib Jõks aga varsti lõpetada. «Peab jätma niisuguse aja, et saaks kaks kätt selja peale panna ja vaadata, mis ilmas toimub,» nendib ta, et peaks kas või Emajõe ääres käima veetaset vaatamas ja otsima üles inimesed, kellega kunagi väga head töökontaktid olnud. Selleks kulub ka aega.

CV

• Sündinud 18. detsembril 1936. aastal.
• Lõpetanud Tartu 1. keskkooli viimase poisteklassi 1955. aastal ja 1960. aastal Eesti Põllumajandusakadeemia zooinseneri erialal.
• 1960. aastast on töötanud erinevates laborites, praegu on Tartu Ülikooli Eesti Geenivaramu biohoidla krüotehnoloog.
• Kodus ootab teda «väga mõistev inimene» Lea, Jõksil on poeg (39) ja tütar (32) ning kaks lapselast.