Paide linnapea Kersti Sarapuu käis geenidoonoriks seepärast, et saabuks selgus nende pere haiguste suhtes. «Hea oleks teada, kuidas haigused ja inimesed omavahel seotud on,» sõnas ta.

Sellepärast tahaks Sarapuu teada, millest on niisugused haigused tingitud. Ta loodab, et ükskord hakkab selguma, millised geenid haigust edasi kannavad ning millist liini pidi haigus lastele edasi kandub.

Ka Sarapuu ema käis mõni aasta enne surma geeniandmebaasi täiendamas. «Ema ütles, et läkski ainult selle pärast, et teada saada, miks on tütar sellise haiguse saanud,» teadis ta öelda.

Protseduur käib lihtsalt

Sarapuu kutsub ka paidelasi üles neidsamu uuringuid läbima ja geenidoonoriks minema. Tema meelest oleks meil aeg endale teadvustada, milliseid haigusi põdesid meie vanavanemad ja millised haigused geenide kaudu edasi kanduvad. «Võib-olla siis leitakse ükskord ravimid ka vähile ja diabeedile,» lisas ta.

Sarapuu on varem mitu korda veredoonoriks käinud, mistõttu oli protseduur temale lihtne.

Veredoonorlusega võrreldes on vahe selles, et geenivaramu tarbeks tuleb verd loovutada vaid 50 milliliitrit. «Lippasin üle õue ja viie minutiga saime kõik asjad tehtud,» ütles ta.

Sarapuu andmeid kogunud õde Riina Randmäe selgitas, et terviseseisundi küsimustiku, mille saavad kõik geenidoonorid, oli linnapea juba kodus ära täitunud.

Kersti Sarapuu teab ka, et mida rohkem inimesi samast perekonnast geenidoonoriks käib, seda suurema kasu teadus sellest saab.

Ka Sarapuu kavatseb õde ära rääkida, et temagi geenidoonoriks tuleks. «Muide, tal on palju lihtsam ka, sest küsimustiku vanemate terviseseisundi kohta olen mina juba ära täitnud ja ta ei pea enam midagi meelde tuletama hakkama,» lisas ta.

Ka Paide abilinnapea Toomas Ponkin tunnistas, et tahab kindlasti geenidoonoriks minna, sest soovib anda oma panuse eestlaste geeniandmebaasi täiendamisse ja meditsiini arendamisse.

Kuid teisalt on sellise andmebaasi loomine Ponkini meelest oluline ka tervishoiupoliitika kujundamisel. «Me näeme, kui haige või terve on Eesti rahvas, kas panustada on vaja rohkem südamehaiguste ravisse või arendada liikumisvõimalusi,» selgitas ta.

Ponkin märkis, et järgmisena teeb ta ettepanku abikaasale ja lastele minna geenidoonoriks ja anda nii teadusele võimalus haiguste pärinevust uurida.

Paide perearst Ingrid Alt ütles, et kiiresti arenev meditsiini panustab järjest rohkem geeniravimitesse.

«See võib hakata tulema järsku,» sõnas ta.

Alt teab, et mida rohkem geenikaarte kogutakse, seda tõhusamad ravimid välja töötatakse. Näiteks suhkruhaiged tuleks Aldi meelest kõik ära kaardistada. «Kui haige geen on enne kindlaks tehtud, ei pruugi laps haigeks jäädagi,» lisas ta.

Eakaid tuleb tähtsaks pidada

On ravimeid, mis toimivad ainult kindla geenikombinatsiooniga patsientidele, näiteks valuvaigistid. «Ühel võtab valu ära, teisele ei mõju üldse ja kolmandale tekitab mingeid kõrvaltoimeid,» täpsustas Alt.

Eesti Geenivaramu andmekogumise projektijuht Kadri Lilienthal ütles, et rohkem käib geenidoonoriks nooremaid inimesi, sest nemad tajuvad, et saavad sellest tegelikku kasu.

Lilienthal rõhutas, et ka vanemad inimesed on geeniandmebaasis vajalikud, sest noorematel pole sageli haigusi välja kujunenudki. «Aga 70aastasel on võib-olla juba mitu diagnoosi pandud ja on juba teada ka, kuidas talle mingid ravimid mõjuvad,» põhjendas ta.

Lilienthal küll tunnistas, et eakas patsient ei saagi ehk nii suurt kasu, aga tuleb mõelda sellele, et tema lastel ja lapselastel on võib-olla tänu temale juba palju paremad ravimid.

Kuigi vere- ja geenidoonorluse vere loovutamise protseduuridel suurt erinevust pole, tasub Lilienthali meelest siiski meelde tuletada, et geene ei anta kellelegi ära. «Sõna «doonorlus» tekitab sageli segadust ja inimesed mõtlevad, kes minu geenid endale saab,» selgitas ta. «Geenidoonorlusest saab ikkagi inimene ise kõige rohkem kasu.»

Geenidoonori andmetega saab tutvuda doonor ja doonori nõusolekul ka perearst. «Seda ei saa teha kindlasti enne viit kuni kümmet aastat, kui aktiivne andmete kogumise aeg läbi on,» lisas Lilienthal.

Kuigi seniseid geeniandmeid analüüsides on jõutud esimeste tulemusteni, saab Geenivaramu andmekogu põhjal alustada suuremate teadusprojektidega siis, kui on kogutud ligi 100 000 geenidoonori andmed.

Geenidoonorite andmeid koguvad Järvamaal Paide perearstid Ingrid Alt ja Ilme Last ning Koigi ja Imavere arst Rutt Luha.