Kuidas ma saan geenidoonoriks?

Geenidoonoriks hakkamise sooviga peaksite pöörduma oma perearsti poole või andmekogumiskabinetti, lisainfot küsi telefonilt 7440 200 või 50 11 390. Andmekogumiskabinettide aadressid leiad ka meie kodulehelt.

Lugesin Geenivaramut tutvustavat trükist. Kahjuks ma ei tea kõiki vajalikke andmeid oma esivanemate kohta. Kas ma ei saagi geenidoonoriks hakata?

Saate küll. Küsimustiku tutvustusse on koondatud just need küsimused, millele vastamisel Te võite vajada veidi pikemat mõtlemisaega ja andmete täpsustamist. Kui Te ei leia kõigile küsimustele vastuseid, siis on Teil võimalik vastata “ei tea”. Ent mida rohkem konkreetseid vastuseid Te suudate anda, seda täpsemaid tulemusi annab hiljem andmete analüüs.

Kas vanus ja haigused takistavad Geenivaramu projektis osalemist?

Geenidoonoriks võivad saada kõik inimesed alates 18. eluaastast. Vanuse ülempiiri ei ole, projektis võivad osaleda ka saja-aastased inimesed.
Geenivaramu projektis võivad osaleda inimesed sõltumata sellest, mis haigusi nad põevad või on põdenud.

Kas geenidoonoriks hakkamine on tasuline?

Geenidoonoriks hakkamise eest ei pea geenidoonor kellelegi mingit tasu maksma. Geenidoonoriks saavad tasuta hakata nii haigekassas kindlustatud kui kindlustamata isikud.

Kes saavad teada minu geeniandmeid?

Teie geeni- ja terviseandmeid säilitatakse Geenivaramus kodeerituna, seega andmebaasis on anonüümsed andmed. Neid ei saa seostada TEIE isikuga ilma TEIE nõusolekuta. Teadusuuringutes kasutatakse geenidoonorite anonüümseid andmeid.
Geenivaramu säilitab Teie isikuandmeid kodeerituna eeskätt selleks, et Te soovi korral saaksite kasutada seaduslikku õigust teada oma geeniandmeid.

Kes kindlasti ei saa teada minu geeni- ja terviseandmeid?

Kohtuorganid, politsei, kindlustusfirmad, pangad, haigekassa, tööandjad.

Kas Geenivaramus on võimalik diagnoosida teatud haigusi (sclerosis multiplex, reumatoidartriit, psoriaas)?

Eesti Geenivaramu projekti eesmärk on ulatusliku andmebaasi loomine ja sellel põhinevate teadusuuringute läbiviimine. Rõhk on üldiste seoste ja seaduspärasuste leidmisel.
Selleks, et saada diagnoosi või kinnitust teatud diagnoosile, peaks arst (enamasti perearst, naistearst või lastearst) suunama Teid vajadusel vastavatele uuringutele. Geneetilisi uuringuid tehakse näiteks Tartu Ülikooli Kliinikumi Ühendlaboris, Tallinna Kesklinna Lastepolikliinikus ning paaris erakliinikus Tallinnas ja Tartus.

Kas proovi võtmine on valus?

See on sama, mis tavaline vereproovi võtmine.

Kes on geenidoonor?

Vastavalt Inimgeeniuuringute seadusele on geenidoonor inimene, kes annab vereproovi ja kelle kohta koostatakse terviseseisundi kirjeldus.

Kas ma jään oma geenidest ilma, kui saan geenidoonoriks?

Ei, kindlasti mitte. Geenid on igas Teie keharakus. Geenidoonorilt võetakse koeproov, milleks on 50 ml veeniverd. Veres sisalduvatest rakkudest eraldatakse pärilikkusaine DNA. Seda analüüsides saadakse geeniandmed.

Mis on geneetiliselt muundatud toit?

Geneetiliselt muundatud toiduks nimetatakse toitu või toiduaineid, mille valmistamisel on kasutatud geneetiliselt muundatud organisme (GMO-sid). Euroopas kasutatakse ning müüakse geneetiliselt muundatud sojauba ja maisi. Nende mõju inimese tervisele on palju uuritud, kuid kahjulikku toimet pole tõestatud.
Geneetilise muundamise puhul on põhimõtteliselt tegu sordiaretusega, kuid see on oluliselt kiirem ja tõhusam viis soovitud tulemuseni jõudmiseks.

Mis on geneetika?

Geneetika on teadus, mis uurib pärilikkust. Geneetika selgitab meile: miks ma olen selline, nagu olen; mida ühist on minul oma vanemate ja lastega; miks ma erinen oma vanematest ja lastest; kas haigused on “ette määratud”.
Organismi pärilik informatsioon on talletatud DNA-s ehk desoksüribonukleiinhappes. DNA paikneb igas keharakus, peamiselt rakutuumas. Ühes keharakus on umbes kahe meetri pikkune DNA lõik, mis sisaldab 30 000 kuni 40 000 geeni ja on osavalt pakitud 46 kromosoomiks. Kokku on inimesel 23 kromosoomipaari – igast paarist üks kromosoom on pärit emalt ja teine isalt.